Minu koduleht

Rubriik: Matkamine

  • Mida teha Gran Canaria saarel

    Mida teha Gran Canaria saarel

    Kuigi mõni võib väita, et Gran Canarial pole suurt midagi teha, saar on kivine, rohelust vähe ja puhas turistikas.. ütleks ma selle peale, et ta ongi võib olla ainult saare turismipiirkonnas käinud. Saare põhja ja lõuna osad on täiesti erinevad: lõuna pool on soojem, aga kivisem, põhja pool on ca 4-5 kraadi jahedam, aga palju rohelisem. 

    Tegevused Maspalomase piirkonnas

    Tegelikult ka Maspalomase piirkond võib olla üsna erinev. Playa del ingles piirkond on pigem täiskasvanutele: siin leiab Swingers klubisid, poode igasuguste mänguasjade ja kostüümisega jne. Liikudes Faro poole muutub ümbruskond viisakamaks. Millega peab arvestama lastega reisides, et rannas  meeldib päikest võtta nudistele. Kes ei soovi, et ta väikesed lapsed kellukesi ja lonte näeks – võiks valida mõne muu piirkonna peatumiseks. 

    Maspalomase piirkond on hea peatumiseks, kui on soov külastada Palmitos parki või Kaameli safarit. Viimase puhul pead arvestama kaalu piiranguga – max. 110kg kehakaalu.

    Palmitos parki saab ühistranspordiga: buss nr 70 ja 45. Mõtekas on osta kohe edasi- tagasi pilet, nii on soodsam ja ei teki probleemi tagasitee pileti ostmisel. Pargi piirkonnas ei levi internet ja ei saa telefoniga/kellaga maksta. 

    Pargi ülesehitus on väga loogiline, esimene show on kell 10:30 ja kõik järgmised algavad nii, et jäävad tee peale ning jõuab ilusti muude loomade ja lindudega tutvuda. Lisaks sellele saab toita papagoisid, kes seda muidugi ootavad ja tulevad kohe käe peale maiustama. 

    Maspalomase botaanikaia sissepääs on tasuta. Tegemist väikese aiaga, samas usun, et taime huvilised leiavad enda jaoks põnevaid taimi. Abiks on näiteks Flora Incognita äpp, mis aitab taimi määrata. 

    Kas auto on vajalik?

    Meie jaoks Gran Canaria võlu on just selles, et igapäevaselt autot vaja ei ole. Saab hästi hakkama ka ühistranspordiga. Bussid käivad küll üsna harva, seega tunniplaaniga eelnev tutvumine on vajalik. Rentisime auto paariks päevaks Esimene kord saar külastades selleks, et jõuda saare keskossa ja  seal matkamas käia. Saare keskosa erineb drastiliselt turismipiirkonnast, näeb ehtsat loodust ja radadel oled tõenäoliselt üksinda. Pead arvestama ka sellega, et kõik kaardid -viidad ei pruugi tõele vastata. Nii rändasime ühes kohas üritades õiget suunda leida. Tee peale jäid sõbralikud ja mitte – väga sõbralik koerad – õnneks tuli kohalik appi, lubas enda aia kaudu liikuda õige tee peale välja.  Teise reisi ajal rentisime auto kaheks päevaks , et liikuda ringi saare põhja osas. Läbisime teekonna, mis on soovitatud ametlikus voldikus.

    • Arucas on väike armas linn ilusa arhitektuuriga,
    • Firgas – väike küla, mille minu meelest võib nimekirjast välja jätta,
    • aga Moya – meile tõeliselt meeldis. Teekond Firgasest Moya linnakesse on maaliline, mitu korda peatusime korraks, et pilte teha.

    Väärib külastamist Banaani muuseum – Museo del platano. Kas teadsid, et banaanid kasvavad taime, mitte puu otsas? Ekskursiooni käigus räägitakse, kuidas banaane kasvatatakse, millised on erinevad sordid. Saab jalutada istandusel, teha pilte ja muidugi ka maitsta kohalikku toodangut. Jäin juba eelmisel reisil mõtlema, miks siin banaanid maitsevad teist moodi. 

    Kui soovid minuga Eestis matkata, piilu Facebook gruppi

    Estonia Nature Tourism

    FB

  • Norra matkareis

    Meie marsruut Norra reisil

    Kõige pealt valisime enda jaoks kõige tähtsamad kohad, mida tahaksime külastada, siis vaatasime, milliseid teid pidi on mõistlikum liikuda, mitu tundi päevas oleme nõus sõitma ja kus võiks ööbida. Norra puhul peab arvestama, et kaarti vaadates võib tunduda, et kohad on lähestikku, hops ja kohal. Kuna vahel on mäed ja fjordid, siis mõnikord võib ka sada kilommetrit sõita 2-3 tundi. 

    Valides mõnda rahvusparki, soovitan mõelda kohe millise raskusastmega ja kui pika raja soovid läbida. Nimelt Norra rahvuspargid on suured, radade alguskohad võivad paikneda teineteisest üsna kaugel. Nii pidime ka meie trajektoori veidikene muutma, õnneks avastasime selle tõsiasja päris reisi alguses. 

    Enamus ööbimisi olid ette broneeritud – kui liigud kõrghooajal, soovitan seda teha. Kahes kohas näitas booking, et mõistliku hinnaga hütte enam pole, nii et võtsime tagavaraks telgid kaasa. See kord meil vedas, mõlemas ööbimises oli täpselt see üks viimane saadaval. Hütid on väikesed majakesed, kus on reeglina narivoodid. Mõnes on tualett ja duss sees, mõnes mitte. Ühes ööbimises ei olnud hütis vett sees, aga väike köök siiski oli ja vett oli võimalik mujalt tuua. 

    Meile tundus, et hinna ja kvaliteedi suhe oli hästi paigas: üldiselt kallimad majakesed oi ilusamad, uuemad ja paremate tingimustega.  Meie lemmik oli Holy Hütte Geirangeris. 

    Millega on võimalik Norras raha säästa

    Kuigi räägitakse, et Eestis on toidu hinnad juba nii kõrged, et meid on keeruline üllatada, on toidu hinnad Norras siiski 2-3 korda kõrgemad. Võtsime Eestist kaasa kuivaineid (nuudlid, riis, kuskus, kaerahelbed), autokülmikuga piima, jogurtit, läbipraetud hakkliha, viinereid, lihakonservi, mõned purgisupid, õunad, kurgid ja tomatid. 

    Teine suur kokkuhoiu koht on kaasavõetud voodipesu. Tavaline hind rendimajakestes on ca 10 eur voodipesu komplekti eest. Kui korrutad selle neljaga, ehk pere kohta, tuleb päris korralik summa reisi peale. 

    Nii Norras kui Rootsis on levinud aasia köögi buffeed pakkuvad restoranid. Reeglina on nad oluliselt soodsamad, kui muud söögikohad. 

    Jotunheimen rahvuspark

    Johannes: ma kujutasin seda puhkust veidi teistmoodi ette..

    Synshorn matka alustasime vihmaga. Korraks käis mõte peas: äkki ei lähe. Nali. Ei käinud. Kilekad peale ja vapralt ülesse. Väga soovitan investeerida korraliku kilekasse. Ilma selleta oleks meil väga paljudes kohtades käimata. Matkasaapaid soovitan ka reisile kaasa võtta. Kui ilm on sombune ja pinnas märg ja mudane, on tavaliste tossudega väga libe. 
    Hea, kui on kaasas müts ja kindad – ilm muutub väga kiiresti, mäe tipus on tihti külm ja tuuline.
     
    Mäe tipus meeldis kõigile, see Wau, mis avaneb, kui jõuad kõige kõrgemale. Ja see Wau, kui oled tagasi all, vaatad ülesse ja mõtled Kas ma päriselt ka käisin just seal pilvede all?
     

    Jotunheimenist sõitsime Geirangeri poole. Täiesti juhuslik tee pealt pööramine osutus mu jaoks parimaks matkaks. Võib olla ka selle pärast, et see oli esimene matk suure kose kaldal. Selle koha pluss oli ka inimeste vähesus. Kuigi tegemist oli ametlikult märgistatud rajaga (Billingen), kohtusime 1.5 tunni jooksul umbes kümne inimesega. 

    Veidi ennem Geirangeri asub Dalsnibba mägi, mille tippu pääseb autoga (ca 30 eur). Üleval on suur parkla, pood, kohvik ja vaateplatvorm. Pead arvestama asjaoluga, kui ilm on udune ja pilves, ei pruugi üleval midagi näha. Samas sellise udu sees olemine on ka omaette kogemus. 

    Geiranger

    Tõenäoliselt kõige kuulsam fjord Norras on Geiranger. Alalisi elanikke on ca 240 ja õhtul jalutades tunduski Geiranger kui väike armas küla. Järgmise päeva vaatepilt oli hoopis teistsugune. Nimelt on Geiranger Norra suuruselt kolmas kruiisilaevade sadam. Nelja kuu jooksul, mis on turismi hooaeg, võetakse vastu ca 130 laeva. See rahvamass, mis laevalt pääseb, on meeletu. Seega kui sa trügimist ei naudi, külasta Geirangerit pigem hommikul või õhtul. 

    Järgmisesse kohta otsustasime Geirangerist liikuda praamiga. Õnneks vaatasime ennem väljumisi ja hinda netist, sest ticket office-is üritati meile müüa piletit hilisemale väljumisele ja poole kallimalt. Läksime otse sadamasse ja saime oluliselt soodamalt piletit osta.  Praam neljale autoga Geirangerist Hellesylti maksis ca 90eur. Teekond kestab tund ja 15 minutit ja on puhas nauding – mõlemalt poolt avanevad fantastilised vaated mägedele ja koskedele. 

    Briksdelsbreen Glacier ehk liustik

    Norras on 2534 liustikku, kahjuks globaalse kliimasoojenemise tõttu on nad viimase 30 aasta jooksul vähenenud ca 11 protsendi võrra. Liustikud on maailma suurim värske vee reservuaar.  

    Mõned liustikud on turismimagnetid, näiteks Briksdalsbreen. All on suur tasuline parkla (75NOK), liustiku juurde viib ca 2 km pikkune tee. Turistide elu on tehtud mugavaks pakkkudes transporti väikese katuseta autoga praktiliselt liustiku äärde. 

     

    Meie imestus oli suur, kui nägime hoopis teistsugust pilti, kui mäletasime esimeselt Norra reisilt 17  aastat tagasi. Kõik muu oli sama, aga liustik oli oluliselt sulanud ja ülesse liikunud. 17 aastat tagasi oli võimalik seda käega katsuda, nüüd on ta kõrgel mägedes. 

    Selline oli meie reisi esimene pool. Sõitsime ringi, matkasime mägedes ja koske ületades. Reisi teisest poolest (Bergen, Eidfjord ja Voringsfossen) kirjutan järgmises postituses. 

  • Cinque Terre matkarajad

    Cinque Terre matkarajad

    Cinque Terre matkarajad ja linnaksed kuulusid mu bucketlisti juba ammu. Maalilised väikesed Itaalia külad, mis on omavahel matkaradadega ühendatud, võtavad palju uudishimulikke turiste iga aasta.

    Tegemist on viie asulaga, siit ka nimetus Viis Maad: Monterosso, Vernazza, Corniglia, Manarola and Riomaggiore. Linnakeste vahel liigub rong. Ostes päevapileti, saad liikuda rongiga nii mitu korda kui soovid. Kuna majutuskohti väga palju pole ja need, mis on  – on üsna kallid,  parkida pole võimalik, siis on mõtekas elada naaberlinnas. Ühel pool on Levanto, teisel pool – La Spezia. Meie valisime La Spezia, kuna see sobis meie ülejäänud reisiga paremini logistiliselt. 

    Monterosso – Vernazza matkarada

    Esimesel päeval sõitsime rongiga Monterosso-sse. Jalutasime linnakeses ringi, see on ainuke pika liivarannaga asula. Siis võtsime kõike koos ette matka järgmise linnani. Monterosso – Vernazza matkarada on tasuline. Võib osta eraldi rongi pileti ja eraldi matkaraja oma, või päevapileti, kus on ka matkaradade läbimine sees. Ametlik distant on 3.6 km, tegelikult on veidi rohkem, kui hakkad ühest linnast teisse jalutama. Kuigi tee peal nägime ka plätudes matkajaid, soovitan jalanõudeks valida midagi korralikumat – tegemist ei ole päris kõnniteega. Võta kaasa kindlasti vähemalt liiter vett, peakate ja päikesekaitsekreem. Vaated, mis jäävad tee peale, on seda väärt. Ma siiralt usun, et rongiga  linnakeste vahel sõites ei näe sa poolt selle koha ilu. Vernazzas on pisike rand, samas seal samas on ka paadid – valiku küsimus, kas minna ujuma või mitte. 

    Vernazza – Corniglia matkarada

     
     Ka Vernazza – Corniglia matkarada on tasuline. Kuigi distantsiks on märgitud 3.5 km, tegelikult on teekond veidi pikem, kuna rada ei alga päris linna keskel. Raskuse poolest on ta eelmisega üsna sarnane. Maalilisi vaateid ei saa samas liiga palju olla.
     
    Corniglia asub mäeotsas. Rongipeatusse saamiseks võib minna jala või tasuta mikrobussiga, mis liigub linna ja rongipeatuse vahel üsna tihti. 

    Corneliast sõitsime tagasi Monterossosse, käisime rannas, nautisime ilma ja sõime õhtusööki. Hindade kohta võin öelda, et minestamiseks põhjust ei olnud. Toit on väga maitsev, teenindus meeldiv ja kiire. Üks nipp, mida ma reisidel kasutan: teen Google.mapsi lahti ja vaatan söögikohtade reitingut. Tihti on olemas ka pildid ja kommentaarid. Õnneks tuli õigel hetkel mõte vaadata, mis kell läheb rong La Speziasse tagasi. Jõudsime napilt peale, sest päeva jooksul on rongi liiklus tihe, hilja õhtul enam mitte. 

    Manarola – Riomaggiore matk, via Baccara

     Teise päeva alustasime nii, et sõitsime rongiga La Speziast Manarolasse. Pean mainima, et rahvast on rongis palju, mõnikord jääb rong hiljaks ja vahest võib mõni täitsa vahele jääda. 

    Manarola on mu lemmik, ilusamat linna on keeruline leida. Värvilised majad, paadid, türkiissinine meri .. 
    Naudid selle ilu, sööd jäätis, et varuda energiat ja ronida ülesse. Kuigi raja pikkuseks on märgitud 1.8 km, on samas märkus, et tegemist raske rajaga. See rada on tasuta. Otsustasime, et proovime ära, kuidas tundub. Kui on raske, alati saab ju tagasi pöörata. Juba linnas sai selgeks, et tegemist on korraliku ronimisega. Oli väga palju trepi astmeid ülesse. Aga mu tublid poisid said suurepäraselt hakkama! Tegime pause, jõime vett ja jõudsime ülesse, kus tegime väikese pikniku. 

    Riomaggiore on teisel pool mäge, allapoole oli mõnevõrra kergem jalutada. Samas kui sul on mure põlvedega – mõtle väga hästi, kuidas astud ja kas su põlved peavad koormusele vastu. Füüsiliselt oli see rada kindlasti raskem kui eelmised, kuigi oli oluliselt lühem. 

    Riomaggiores on kivine rand, vesi on juba juuni kuus mõnus – sinna tasub planeerida rannas mõnulemise aeg. 

    Tagasi La Speziasse otsustasime see kord minna hoopis paadiga. Vaated on imelised. 

  • Miami reis

    Perereisi Miamisse me planeerisime kaua, lennukipiletid olid ostetud veel suvel, kui hind oli soodsam. Kuna tegemist oli meie esimese resiga USA-sse, siis oli üsna keeruline koostada marsruuti, puudus igasugune ettekujutus, kus võiks veeta aega rohkem ja kus vähem. Ei olnud ka täpset ettekujutust, kas sellest kujuneb rannapuhkus või on vesi nii külm, et käia saab ainult jalgu pidi vees.  

    2.5 nädala jooksul oli tegelikult ilm vahelduv. Oli päevi, kui oli jahe ja käisime lausa jopedega, ja oli päevi kui käisime ookeanis ujumas ja vesi oli soe.  

    South Beach Miami

    Autorent ja parkimine Miamis

    Vahemaad on Floridas meeletud, kõnniteed sageli puuduvad ja ühistransporti me väga ei näinud. Seega kui on plaanis veidi ka ringi vaadata, soovitan autot rentida. Majutus ka vaadata parkimisega: Miami South Beachi kandis oli tänaval parkimine 4 usd/tund, parkimisplatsil süsteemiga 5 tundi 20 usd. Arvutage, palju see ööpäevas teeb. Autorendis tuleks osta ka kiirteemaks. Igal pool on automaatsed kaamerad, kui kiirteel sõidad, mitte nagu näiteks Itaaias või Prantsusmaal, kus on tõkkepuud ees. Kui maksad hiljem autorendi kaudu, tuleb sellele korralik lisatasu. Meie elasime Miami North Beachil, 10 minutit randa jalutada. Samas sealt sõit Miami South Beachi võttis ca 40-45 mimutit, mis siis, et oli kõigest 17 km kaugusel. 

    Mõned kokkuhoiu nipid Miamis

    Lend saabus õhtul, järjekord passikontrollis oli pikk, siiski liikus üsna kiiresti. Esimene üllatus oli see, et puu – ja köögiviljade sissetoomine on keelatud. Seega kõik õunad -banaanid tuleb lennukis ära süüa. On keelatud ka mõnede lihatoodete sissevedu, sealihast valmistatud vortikesed pidime ära viskama, aga kalkunisink sobis. Kuna keelatud toiduainete eest on ettenähtud korralik trahv, siis parem on mitte riskida. 

    Siis saabus sõnum kõnede ja neti kasutustasu kohta: kõned nii sisse kui välja – 1.34 eur/minut, internet – 7 eurot päevas. Otsustasime, et proovime kasutada WI-FIt ja hoiame sellega kokku. Kuna meie majutuskohtades oli wifi tasuta ja see on olemas ka paljudes söögikohtades ja poodided, saimegi sellega hakkama. Terve Florida reisi ajal liikusime autoga nii, et kodus panime GoogleMapsi tööle ja see juhatas ilusti kohale. Huvitav, kui kiiresti võivad harjumused muutuda, kui muud võimalust pole, siis püsivad kõik koos või tehakse kindel kokkulepe mingi kell olla teatud kohas. 

    Väikest viisi challange oli leida õige toidupood. Selgus, et mõned poeketid müüvad ainult kaua-mängivat-toitu. Esimene üllataja oli Wallgreens.. kus greens-i pole. Käisime terve poe läbi, müügis ainult see, mis säilib kaua, nagu küpsised ja mahlad, ja sügavkülmutatud tooted. Lõpuks otsustasime, et meie jaoks on parim valik Aldi, nii imelik kui see ka ei tunduks. Ta on üsna väike, samas on olemas puu- ja köögiviljad madalama hinnaga kui mujal, liha – kala, piimatooted. Käisime ka Wallmarket-is, Publix ja Winnie &Dixie toidupoodides. Praktiliselt igas poes on kassa kõrval veel üks inimene, kes paneb su ostud kilekotti. Samal ajal räägitakse sinuga juttu, et mis ostsid ja kuidas läheb.. alguses tundus imelik, aga sellega harjus kiiresti ära. Meie olime muidugi need teise-planeedi-rahvas, kes käis harjumusest poes oma kottidega. Harjumatud olid muidugi ka kaaluühikud. 1 lbs on 0.45 kg, mis tähendab seda, et kui tomati lbs on 2 usd, siis selle kilo hind on 4.4 usd. Vett müüakse tavaliselt suurte plokkidena, kas 0,5 või 0.33l pidelites, mis tekitab muidugi meeletu plastiku hulga. Lisaks sellele sink, mis on pakitud kile sisse ja siis plastikkarpi, õunad, mis olid hotellis pakendatud ühe kaupa kilesse. 

    Miami North Beach
    Miami South Beach
    pilvelõhkujad

    Meie jaoks oli tegemist esimese nii suure linaga, kus rannas on pilvelõhkujad, samas vesi on puhas, kalamehed püüavad kala muuli peal. Nende kõrval on muidugi uudishimulikud pelikanid uurimas, kuidas tänane saak on ja kas neile ka jagub. 

    pelikanid

  • Florida reis: Key West, Treasure Island, rahvuspargid Everglades, Boyd Hill, Oleta River ja Wekiwa

    Everglades Rahvuspark

    Reisi alguses külastasime Everglades Rahvusparki, mis asub Florida lõunaosas. Evergladesi eripära seisneb tema aeglases voolavas vees, laugjas märgalas ja mitmekesises taimestikus. See on üks haruldastest paikadest, kus elavad nii krokodillid kui alligaatorid, kelle eelistused vee soolasuse ja temperatuuri osas on erinevad. Üks suurimaid Evergladesi ees seisvaid väljakutseid on veekogude kvaliteedi halvenemine. Põllumajanduslikud tegevused ja linnapiirkondade areng on toonud kaasa veekogude saastumise, mis mõjutab otseselt Evergladesi elusorganisme. Teine suur mure on invasive liikide sissetung, mis ohustavad kohalikku taimestikku ja loomastikku. Näiteks on birma püütonid ja rohttaimed tunginud Evergladesi alale, konkureerides kohalike liikidega toidu, elupaiga ja ressursside pärast.

    Pargi kodulehel on märgitud nii tasulised kui tasuta üritused, mis tutvustavad piirkonna nii taimestikku kui loomi. Ühe matka ajal räägiti, et püütonite tõttu on pargis keeriline leida väiksemaid imetajaid nagu pesukarud. Samas kaamerad on salvestanud seika, kus üks ilves (bobcat) tuli maiustama püütoni munadega. Väikesed imetajad, is on muidu tema toiduks, on ju peaaegu kadunud, seega otsis muud söögipoolist. Püütoni mamma tuli samal ajal tagasi ja üritas ilvest rünnata. Õnneks edutult, kuna kassiliste reaktsioon on teadagi ülikiire. Seega tundub, et loodus teeb ka ise korrektuure. Kui püüton sööb ilvese toidu ära, sööb ilves püütoni mune ja nii vähendab tema arvukust.

    Püütonit me õnneks ei näinud, krokodille ja alligaatoreid aga õnnestus näha ohutust kaugusest. Ühte suurt nägime kanuude rendi koha juures, ei tundunud väga ohutu seal iseseisev sõudmine. Nägime ka kilpkonne ja erinevaid linde. Flamingod jäid kahjuks nägemata, kuna selgus, et selleks peab kanuuga sõitma 4 tundi ühes suunas ja 4 tagasi, või osa võtma vee matkast, mis kestab terve päeva.

    Everglades rahvuspark on meeletult suur: autoga sissesõit perele maksis 35 $, kusjuures võis korduvalt käia 7 päeva jooksul. Kaardi peal on märgitud parkimisekohas ja matkarajad, veetsime seal terve päeva. Peab arvestama, et ühest otsast sõit teisse võtab ca tund aega. 

    Florida Keys ja Key West

    Keys on saarte rida, mis omavahel sildadega ühendatud. Sõit Key Largost, mis on saarestiku alguses, lõppu Key Westi võtab umbes kolm tundi. Teekond on rahulik ja üsna monotoonne, kuna igal pool palju politseid liiklust kontrollimas. Keegi päevasel ajal kiirust ei ületa ja mööda ei sõideta. Key Westil on omapärane arhitektuur, chill vibe on sees, tänavatel jalutavad vabalt ringi kuked ja kanad. Parkida saime ranna äärde, hiljem selgus, et meil vedas, kuna ilm oli sel päeval jahe ja rahvast vähe ringi liikumas. Soojadel päevadel on kõik parklad varakult autosid täis ja kohta keeruline leida. 
     
    Meie Key Largo hotell pakkus kanuu ja jalgratta laenutust, olles kohe mererannas. Ma ei soovitaks ilma rannapääsuta hotelli valida, kuna tundus, et vastasel juhul on randa pääsemine problemaatiline. Enamus rannajoonest on eravalduses. Hommikul randa jalutades kuulsime teiste hotelli külastajate käest, et vees on manateed, ehk lamantiinid. Kes? Pole varem sellisest loomast kuulnudki. Kohalikud nimetavad neid merelehmadeks. Tegemist suure loomaga, kes tuleb vee pinnale korraks hingama, siis on kuulda Prrr.. ja kaob jälle vee alla. Kanuuga sõides näeb neid palju paremini, meil õnnestus näha üsna lähedalt. Kuulsin, et mujal pakutakse lamantiinide vaatlust eraldi ekskursioonina ja kalda pealt – aga siis näeb ju ainult nina. 
    Jalgrattaga liikuda oli mõnus ja ohutu, kuna olid jalgrattarajad, sõitsime kokku 11 km vaadates ümbruskonda. 

    Treasure Island, Saint Petersburg ja Tampa

    Key Largost sõitsime edasi lääne rannikule, kokku oli ca 500 km, mis tundus hirmus pikk. Tegelikult läks sõit kiiresti, kuna sõitsime enamjaolt kiirteedel. Tegime ühe peatuse Bonita Springs-is. Käisime söömas ja veidi rannas jalutamas, siis sõitsime edasi. 
    Nii St Pete kui Tampa tundusid hoolitsetud linnadena, käisime niisama ringi jalutades. Saint Peterburil on väga ilus rannapromenaad, kus olemas ka suur mänguväljak. Parkida saime tasuta tänava ääres, ainult päris kesklinnas oli parkimine tasuline. 
    Treasure Island on pigem kuurort ilusa suure rannaga. Meil ei vedanud ilmaga, räägiti, oli nendel päevadel oli Floridas rekord külm. Hommikuti +4, päeval 10-12 kraadi, seega meil oli hea meel, et joped olid kaasas.  Treasure Islandil sattusime kohalikule laadale, nägime osa kohalikust elust ja selle traditsioonidest. Muusikat mängitu kolmel laval, kantrist rokini, müügi riidedi ja käsitööd. Pakuti süüa hea ja paremat, proovisime mereanni paellat. Kuigi pakuti ka alligaatori liha, siis seda ei suutnud proovida – just nägime ju neid Everglades rahvuspargis..  Omaette vaatamisväärsus on pelikaanid. ootavad kannatlikult kalamehe kõrval, kui ta kala puhastab – ehk saab ka maiustada.  Ööbisime korter – hotellis Christal Palm Beach – väga suur korter, kus oli köök kõige vajalikuga, pesumasin ja kuivati, all bassein soojendusega. Jäime majutusega väga rahule. 

    Boyd Hill Nature Preserve

    Käisime matkamas Boyd Hill looduspargis. Tegemist väiksema looduskaitsealaga Saint Petersburgi lähedal. Autod pargitakse siisepääsu juures ning kõnnitakse. Radu on mitu erinevat, saab nautida kohalikku loodust. Kuna infokeskuses olid hoiatused madude kohta, siis rajalt kõrvale keegi ei astunud. Nägime oravat ja kõrge puu otsas pesitsevaid linde. Kuulsime ka tibude häält, kui murelikud vanemad ringi tiirutasid. Mõtlesime, et rohkem seal loomi pole, kui nägime siiski ka krokodilli rahulikult tiigis ujumas. Ega ujumise keelumärk ei olnud seal ilma asjata. Tasub olla ettevaatlik. 

    Wekiwa Springs State park

    Wekiwa park asub Orlano vahutus läheduses. Käisime pargis, kui tegime lühema päeva Orlando resortis ja see oli suurepärane otsus. Korraks pääseda loodusesse, kus on vaikne ja rahulik, peale päeva rahvamasside ja lärmiga on puhkus kehale ja hingele. Pargis on ujumiskoht, kus käivad ka kohalikud. Tegemist on allikatega, mille temperatuur on väidetavalt aastaringselt 22-23 kraadi, vesi on puhas ja läbipaistev. Võimalik ka matkata, meie tegime väikese ringi, kuna saabusime rahvusparki üsna hilja. Wekiwa rahvuspark on piiratud aiaga, nagu ka suur enamus USA rahvusparke. Sissepääs maksis 6USD auto eest, lahkuma pidime kella kuueni õhtul. Küsisime, mis saab, kui ei lahku – siis läheb lihtsalt värav kinni ja jääd parki ööseks. Koos karude ja pumadega. Ei tundunud väga ahvatlev, seega jälgisime hoolega kellaaega. Seega kord loomi ei näinud, loodus on samas ilus ja usun, et pikemalt matkates näeb ka loomi. 

    Oleta River State Park

    Oleta River State park asub sisuliselt Miamis. North Beach asub ca 5 minutilise autosõidu kaugusel. Tundub täiesti ulmeline, et suure linna sees või asuda suur looduspark. Jalutad looduses ja teatud kohtadest näed pilvelõhkujaid. Oleta rahvuspargis nägime pesukaru ja iguaane, olid muidugi hoiatused ka alligaatorite ja madude kohta. Siin oli minu jaoks kõige ilusam rand, aga mulle meeldivadki pigem väiksemad ja rahulikumad kohad. Käisime tööpäeval, kui inimesi oli üsna vähe. Samas olid hoiatused, et mõnikord on park ülerahvastatud, kui parkimiskohad on täis (kuigi parkla oli väga suur), ei lubata uusi külastajaid sisse järgmise päevani. 

    Pargis on võimalik rentida jalgrattaid ja kanuud, kas tunni kaupa või terveks päevaks. Sissepääs autoga – 6 USD