Cinque Terre matkarajad

Cinque Terre matkarajad ja linnaksed kuulusid mu bucketlisti juba ammu. Maalilised väikesed Itaalia külad, mis on omavahel matkaradadega ühendatud, võtavad palju uudishimulikke turiste iga aasta.

Tegemist on viie asulaga, siit ka nimetus Viis Maad: Monterosso, Vernazza, Corniglia, Manarola and Riomaggiore. Linnakeste vahel liigub rong. Ostes päevapileti, saad liikuda rongiga nii mitu korda kui soovid. Kuna majutuskohti väga palju pole ja need, mis on – on üsna kallid, parkida pole võimalik, siis on mõtekas elada naaberlinnas. Ühel pool on Levanto, teisel pool – La Spezia. Meie valisime La Spezia, kuna see sobis meie ülejäänud reisiga paremini logistiliselt.

Monterosso – Vernazza matkarada

Esimesel päeval sõitsime rongiga Monterosso-sse. Jalutasime linnakeses ringi, see on ainuke pika liivarannaga asula. Siis võtsime kõike koos ette matka järgmise linnani. Monterosso – Vernazza matkarada on tasuline. Võib osta eraldi rongi pileti ja eraldi matkaraja oma, või päevapileti, kus on ka matkaradade läbimine sees. Ametlik distant on 3.6 km, tegelikult on veidi rohkem, kui hakkad ühest linnast teisse jalutama. Kuigi tee peal nägime ka plätudes matkajaid, soovitan jalanõudeks valida midagi korralikumat – tegemist ei ole päris kõnniteega. Võta kaasa kindlasti vähemalt liiter vett, peakate ja päikesekaitsekreem. Vaated, mis jäävad tee peale, on seda väärt. Ma siiralt usun, et rongiga linnakeste vahel sõites ei näe sa poolt selle koha ilu. Vernazzas on pisike rand, samas seal samas on ka paadid – valiku küsimus, kas minna ujuma või mitte.

Vernazza – Corniglia matkarada

Ka Vernazza – Corniglia matkarada on tasuline. Kuigi distantsiks on märgitud 3.5 km, tegelikult on teekond veidi pikem, kuna rada ei alga päris linna keskel. Raskuse poolest on ta eelmisega üsna sarnane. Maalilisi vaateid ei saa samas liiga palju olla.

Corniglia asub mäeotsas. Rongipeatusse saamiseks võib minna jala või tasuta mikrobussiga, mis liigub linna ja rongipeatuse vahel üsna tihti.

Corneliast sõitsime tagasi Monterossosse, käisime rannas, nautisime ilma ja sõime õhtusööki. Hindade kohta võin öelda, et minestamiseks põhjust ei olnud. Toit on väga maitsev, teenindus meeldiv ja kiire. Üks nipp, mida ma reisidel kasutan: teen Google.mapsi lahti ja vaatan söögikohtade reitingut. Tihti on olemas ka pildid ja kommentaarid. Õnneks tuli õigel hetkel mõte vaadata, mis kell läheb rong La Speziasse tagasi. Jõudsime napilt peale, sest päeva jooksul on rongi liiklus tihe, hilja õhtul enam mitte.

Manarola – Riomaggiore matk, via Baccara

Teise päeva alustasime nii, et sõitsime rongiga La Speziast Manarolasse. Pean mainima, et rahvast on rongis palju, mõnikord jääb rong hiljaks ja vahest võib mõni täitsa vahele jääda.

Manarola on mu lemmik, ilusamat linna on keeruline leida. Värvilised majad, paadid, türkiissinine meri ..

Naudid selle ilu, sööd jäätis, et varuda energiat ja ronida ülesse. Kuigi raja pikkuseks on märgitud 1.8 km, on samas märkus, et tegemist raske rajaga. See rada on tasuta. Otsustasime, et proovime ära, kuidas tundub. Kui on raske, alati saab ju tagasi pöörata. Juba linnas sai selgeks, et tegemist on korraliku ronimisega. Oli väga palju trepi astmeid ülesse. Aga mu tublid poisid said suurepäraselt hakkama! Tegime pause, jõime vett ja jõudsime ülesse, kus tegime väikese pikniku.

Riomaggiore on teisel pool mäge, allapoole oli mõnevõrra kergem jalutada. Samas kui sul on mure põlvedega – mõtle väga hästi, kuidas astud ja kas su põlved peavad koormusele vastu. Füüsiliselt oli see rada kindlasti raskem kui eelmised, kuigi oli oluliselt lühem.

Riomaggiores on kivine rand, vesi on juba juuni kuus mõnus – sinna tasub planeerida rannas mõnulemise aeg.

Tagasi La Speziasse otsustasime see kord minna hoopis paadiga. Vaated on imelised.